闡陀比丘自殺

佛教對於自殺的看法

 

    本經與南傳巴利語佛經《相應部》3587經等經文的內容一樣。

    本經的主角闡陀尊者與佛陀滅度後向阿難請教佛法的闡陀比丘是不同的人。

    佛教認為自殺毫無疑問是愚痴的惡行、惡法,由於此人自殺前的心意是負面的念想意惡業,且自殺本身又是殺生的惡業,所以自殺者來生的果報必然是惡報,且與惡趣相應。然而,本經中的闡陀尊者自殺卻沒有被佛陀喝叱譴責,主要的原因是闡陀已經是一位阿羅漢,他已沒有來生,因此闡陀的自殺並不會感招未來的惡報。

    本經中的舍利弗尊者與摩訶拘絺羅尊者前去探病,並安慰鼓勵闡陀,極力勸阻闡陀不可自殺,兩位尊者還苦口婆心分別為闡陀開示正法,想減輕闡陀的病苦煩惱,顯然兩位尊者在當時並不知道闡陀尊者已經是一位諸漏已盡的阿羅漢。

選譯自《雜阿含經》第1266

喬正一白話譯於西元2023/6/3農曆四月十六日布薩八關齋戒日

    我是這樣聽聞的:

    有一次,佛陀暫時住在古印度的王舍城迦蘭陀竹園林之中。

    僧團之中有一位名叫闡陀的尊者住在古印度的那羅聚落好衣菴羅園林中,這一位闡陀尊者當時身患重病,臥病在床,無法起身,病得非常的嚴重。

    舍利弗尊者聽說闡陀尊者病重,便找摩訶拘絺羅尊者一同去探病。兩位尊者來到那羅聚落好衣菴羅園林,逕自走進闡陀尊者的禪房內,闡陀看見兩位尊者前來探病,便很吃力地起身迎接。

    舍利弗趕緊對闡陀說:「你不用起來了,你躺著就好。」,兩位尊者各自坐在小床墊上,他們問候闡陀:「怎麼樣?你現在的病情如何?有沒有好一點?

    闡陀孱弱地說:「唉~!我一身都是病,病痛纏身,極為苦痛,很難忍受。我的病情每況愈下,並沒有起色,我現在只想拿刀自殺,我不想活了。」。

    舍利弗尊者聽後趕忙勸阻:「闡陀啊!你要加油,切莫傷害自己!我答應你,只要你還活著一天,我一定每天都來看望你。如果你有任何的需要,我一定盡力如法給你湯藥;如果沒有人照顧你,我就來當你的看護,保證令你舒適滿意。」。

    闡陀說;「謝謝你。我已經有很多人供養及照顧我了,比如那羅聚落中的諸婆羅門、長者們,他們對我的供養都非常充足,也都很悉心照料我;我自己也有修梵行的弟子,他們也都是我的貼身照顧者,所以照顧我的這一件事情並不是問題。只不過我目前疾病苦痛逼身,難可堪忍,我只想自殺,不想活了。」。

    舍利弗言:「我現在問你一些問題,請你隨意回答我。眼睛、眼識及眼睛所看見的外界色塵,請問這三者是我,或者三者之外有另一個我,或者這三者都是我的一部分,又或者我在這三者當中?

    闡陀回答:「都不是,尊者!

    舍利弗又問:「闡陀,那麼,耳根、耳識及耳根所識的聲塵,鼻根、鼻識及鼻根所識的香塵,舌、身、意、意識及意根所識的法塵呢? 請問這些是我?或者之外有另一個我?或者這些都是我的一部分?又或者我存在於這些當中?

    闡陀回答:「都不是,尊者!

    舍利弗又問:「闡陀,為什麼你都說不是?請問你的理由為何?

    闡陀回答:「舍利弗,因為我已如實知、如實見六根、六塵、六識都是緣生緣滅,六根、六塵、六識等一共十八界都不是我,十八界以外也沒有另一個我,十八界不是我的一部分,我也不存在於十八界當中。然而,舍利弗尊者,我今日病苦纏身,不能堪忍,我覺得實在沒有必要苟延殘喘活下去,我想要以刀自殺,我不想活了!

    這時,一旁的摩訶拘絺羅尊者對闡陀說:「你現在應該修持大師佛陀所教授的正念,如來是這樣教導我們的:『對於五蘊名色身心尚有欲愛貪染的人來說就無法忍受苦痛,對已無渴愛者來說只有身受心不受,已沒有煩惱;沒有煩惱搖動時才有真正的平靜與寧靜,有寧靜時就沒有傾斜,沒有傾斜時便沒有來去,沒有來去時便沒有死亡與轉生,沒有死亡與轉生時就不存在於此世、不存在他世,也不會夾在兩者的中間,因為這已是苦的結束。』」。

    闡陀說:「謝謝摩訶拘絺羅尊者的開示,世尊的教誨,我都已切實圓滿實踐了。然而我今日病苦纏身,不能堪忍,我覺得實在沒有必要苟延殘喘活下去,我想要以刀自殺,我不想活了!」。

    舍利弗與摩訶拘絺羅兩位尊者結束探病之後便離去,闡陀就在兩位尊者離去之後於那羅聚落好衣菴羅林中舉刀自殺。  

    舍利弗尊者聽聞闡陀尊者自殺的噩耗,便主動替闡陀料理後事,並供養闡陀荼毗之後遺留下的舍利。

    隨後,舍利弗尊者前往禮佛,他對佛陀稽首禮足,然後起身退坐於一旁。舍利弗問佛:「世尊,請問闡陀以刀自殺,他死後轉生於何趣呢?他會如何受生?他來生的果報將會如何呢?

    佛陀回答:「他不是在生前已經告訴過你們,世尊的教誨,他都已切實圓滿實踐了?

    舍利弗又問世尊:「世尊,我知道闡陀病苦難耐,但有很多人照顧他,他享有很多俗家的親友及其他居士們的供養,我實在不明白闡陀為什麼非要執意自殺。」

    佛告舍利弗:「你說的沒錯,舍利弗,正智、正善解脫的善男子的確能獲得豐厚的供養與照顧。然而,舍利弗,種甚麼因,得甚麼果,此有故彼有,假設有人自殺,而此人捨此肉身死後仍有異陰餘蘊相續者,那麼我會說此人有大過,我會譴責此人的自殺愚痴蠢行。但倘若有人捨此肉身之後,死後已無異陰餘蘊相續者,我就不會說此人有大過,我不會譴責這種人的自殺。舍利弗,闡陀已經是一位阿羅漢,他已經沒有下一生,他的自殺並不會感招來生的惡報,所以我不會譴責他的自殺。」。

    就這樣,世尊當眾為闡陀尊者認證已證得阿羅漢果。

    當佛陀解說完之後,舍利弗尊者歡喜,起身頂禮而離去。

 

原文/

一三三五九(1266)闡陀自殺   如是我聞:一時,佛住王舍城迦蘭陀竹園。時有尊者闡陀,住那羅聚落好衣菴羅林中,疾病困篤。時尊者舍利弗,聞尊者闡陀在那羅聚落好衣菴羅林中,疾病困篤。聞已,語尊者摩訶拘絺羅;「尊者知不?闡陀比丘在那羅聚落好衣菴羅林中,疾病困篤,當往共看」。摩訶拘絺羅默然許之。時尊者舍利弗與尊者摩訶拘絺羅,共詣那羅聚落好衣菴羅林中,至尊者闡陀住房。尊者闡陀遙見尊者舍利弗、尊者摩訶拘絺羅,從床欲起,尊者舍利弗語尊者闡陀:「汝且莫起」!尊者舍利弗、尊者摩訶拘絺羅,坐於異床,問尊者闡陀:「云何尊者闡陀!所患為可堪忍不?為增為損」?如前叉摩修多羅廣說。尊者闡陀言:「我今身病,極患苦痛,難可堪忍。所起之病,但增無損,唯欲執刀自殺、不樂苦活」。尊者舍利弗言:「尊者闡陀!汝當努力,莫自傷害!若汝在世,我當與汝來往周旋。汝若有乏,我當給汝如法湯藥。汝若無看病人,我當看汝,必令適意、非不適意」。闡陀答言;「我有供養,那羅聚落諸婆羅門、長者,悉見看視,衣被、飲食、臥具、湯藥,無所乏少;自有弟子修梵行者,隨意瞻病,非不適意。但我疾病苦痛逼身,難可堪忍,唯欲自殺,不樂苦生」。舍利弗言:「我今問汝,隨意答我。闡陀!眼及眼識、眼所識色,彼寧是我,異我,相在不」?闡陀答言:「不也,尊者」!舍利弗復問:「闡陀!耳。鼻。舌。身。意及意識、意識所識法,彼寧是我,異我,相在不」?闡陀答言:「不也,尊者」!舍利弗復問:「闡陀!汝於眼、眼識及色,為何所見、何所識、何所知故,言眼、眼識及色,非我,不異我,不相在」?闡陀答言:「我於眼、眼識、及色,見滅、知滅故,見眼、眼識及色,非我,不異我,不相在」。復問:「闡陀!汝於耳。鼻。舌。身。意、意識及法,何所見、何所知故,於意、意識及法,見非我,不異我,不相在」?闡陀答言:「尊者舍利弗!我於意、意識及法,見滅,知滅故,於意、意識及法,見非我,不異我,不相在。尊者舍利弗!然我今日身病苦痛,不能堪忍,欲以刀自殺,不樂苦生」。時尊者摩訶拘絺羅語尊者闡陀:「汝今當於大師修習正念,如所說句:有所依者則為動搖,動搖者有所趣向,趣向者為不休息,不休息者則隨趣往來,隨趣往來者則有未來生死,有未來生死故有未來出沒,有未來出沒故則有生老病死、憂悲惱苦,如是純大苦聚集。如所說句:無所依者則不動搖,不動搖者得無趣向,無趣向者則有止息,有止息故則不隨趣往來,不隨趣往來則無未來出沒,無未來出沒者則無生老病死、憂悲惱苦,如是純大苦聚滅」。闡陀言:「尊者摩訶拘絺羅!我供養世尊,事於今畢矣;隨順善逝,今已畢矣,適意非不適意。弟子所作,於今已作;若復有餘弟子所作供養師者,亦當如是供養大師,適意非不適意。然我今日身病苦痛,難可堪忍,唯欲以刀自殺,不樂苦生」。爾時、尊者闡陀,即於那羅聚落好衣菴羅林中,以刀自殺。   時尊者舍利弗,供養尊者闡陀舍利已,往詣佛所,稽首禮足,退住一面。白佛言:「世尊!尊者闡陀於那羅聚落好衣菴羅林中,以刀自殺。云何世尊!彼尊者闡陀當至何趣?云何受生?後世云何」?佛告尊者舍利弗:「彼不自記說言:尊者摩訶拘絺羅!我供養世尊,於今已畢;隨順善逝,於今已畢,適意非不適意;若復有餘供養大師者,當如是作,適意非不適意耶」?爾時、尊者舍利弗復問世尊:「彼尊者闡陀,先於鎮珍尼婆羅門聚落,有供養家,極親厚家,善言語家」。佛告舍利弗:「如是舍利弗!正智、正善解脫善男子,有供養家,親厚家,善言語家。舍利弗!我不說彼有大過。若有捨此身餘身相續者,我說彼等則有大過。若有捨此身已,餘身不相續者,我不說彼有大過也。無大過故,於那羅聚落好衣菴羅林中以刀自殺」。如是世尊為彼尊者闡陀說第一記。佛說此經已,尊者舍利弗歡喜,作禮而去。

 

巴利語經文

SN.35.87/(4). Channasuttaṃ
   87. Ekaṃ samayaṃ bhagavā rājagahe viharati veḷuvane kalandakanivāpe. Tena kho pana samayena āyasmā ca sāriputto āyasmā ca mahācundo āyasmā ca channo gijjhakūṭe pabbate viharanti. Tena kho pana samayena yena āyasmā channo ābādhiko hoti dukkhito bāḷhagilāno Atha kho āyasmā sāriputto sāyanhasamayaṃ paṭisallānā vuṭṭhito yenāyasmā mahācundo tenupasaṅkami; upasaṅkamitvā āyasmantaṃ mahācundaṃ etadavoca– “āyāmāvuso cunda, yenāyasmā channo tenupasaṅkamissāma gilānapucchakā”ti. “Evamāvuso”ti kho āyasmā mahācundo āyasmato sāriputtassa paccassosi.
   Atha kho āyasmā ca sāriputto āyasmā ca mahācundo yenāyasmā channo tenupasaṅkamiṃsu; upasaṅkamitvā paññatte āsane nisīdiṃsu. Nisajja kho āyasmā sāriputto āyasmantaṃ channaṃ etadavoca– “kacci te, āvuso channa, khamanīyaṃ, kacci yāpanīyaṃ, kacci dukkhā vedanā paṭikkamanti no abhikkamanti, paṭikkamosānaṃ paññāyati no abhikkamo”ti?
   “Na me, āvuso sāriputta, khamanīyaṃ na yāpanīyaṃ, bāḷhā me dukkhā vedanā abhikkamanti no paṭikkamanti, abhikkamosānaṃ paññāyati no paṭikkamo. Seyyathāpi, āvuso, balavā puriso tiṇhena sikharena muddhani abhimattheyya; evameva kho, āvuso, adhimattā vātā muddhani ūhananti. Na me, āvuso, khamanīyaṃ, na yāpanīyaṃ …pe… no paṭikkamo. Seyyathāpi āvuso, balavā puriso daḷhena varattakkhaṇḍena sīse sīsaveṭhaṃ dadeyya; evameva kho, āvuso, adhimattā sīse sīsavedanā. Na me, āvuso, khamanīyaṃ na yāpanīyaṃ …pe… no paṭikkamo. Seyyathāpi, āvuso, dakkho goghātako vā goghātakantevāsī vā tiṇhena govikantanena kucchiṃ parikanteyya; evameva kho adhimattā vātā kucchiṃ parikantanti. Na me, āvuso, khamanīyaṃ, na yāpanīyaṃ …pe… no paṭikkamo. Seyyathāpi, āvuso, dve balavanto purisā dubbalataraṃ purisaṃ nānābāhāsu gahetvā aṅgārakāsuyā santāpeyyuṃ samparitāpeyyuṃ; evameva kho, āvuso, adhimatto kāyasmiṃ ḍāho. Na me, āvuso, khamanīyaṃ, na yāpanīyaṃ, bāḷhā me dukkhā vedanā abhikkamanti no paṭikkamanti, abhikkamosānaṃ paññāyati no paṭikkamo. Satthaṃ, āvuso sāriputta, āharissāmi, nāvakaṅkhāmi jīvitan”ti.
   “Mā āyasmā channo satthaṃ āharesi. Yāpetāyasmā channo, yāpentaṃ mayaṃ āyasmantaṃ channaṃ icchāma. Sace āyasmato channassa natthi sappāyāni bhojanāni, ahaṃ āyasmato channassa sappāyāni bhojanāni pariyesissāmi. Sace āyasmato channassa natthi sappāyāni bhesajjāni, ahaṃ āyasmato channassa sappāyāni bhesajjāni pariyesissāmi. Sace āyasmato channassa natthi patirūpā upaṭṭhākā, ahaṃ āyasmantaṃ channaṃ upaṭṭhahissāmi. Mā āyasmā channo satthaṃ āharesi. Yāpetāyasmā channo, yāpentaṃ mayaṃ āyasmantaṃ channaṃ icchāmā”ti.
   “Na me, āvuso sāriputta, natthi sappāyāni bhojanāni; atthi me sappāyāni bhojanāni. Napi me natthi sappāyāni bhesajjāni; atthi me sappāyāni bhesajjāni. Napi me natthi patirūpā upaṭṭhākā; atthi me patirūpā upaṭṭhākā. Api ca me, āvuso, satthā pariciṇṇo dīgharattaṃ manāpeneva, no amanāpena. Etañhi, āvuso, sāvakassa patirūpaṃ yaṃ satthāraṃ paricareyya manāpeneva, no amanāpena. ‘Anupavajjaṃ channo bhikkhu satthaṃ āharissatī’ti– evametaṃ, āvuso sāriputta, dhārehī”ti.
   “Puccheyyāma mayaṃ āyasmantaṃ channaṃ kañcideva desaṃ, sace āyasmā channo okāsaṃ karoti pañhassa veyyākaraṇāyā”ti. “Pucchāvuso sāriputta, sutvā vedissāmā”ti.
   “Cakkhuṃ, āvuso channa, cakkhuviññāṇaṃ cakkhuviññāṇaviññātabbe dhamme ‘etaṃ mama, esohamasmi, eso me attā’ti samanupassasi …pe… jivhaṃ, āvuso channa, jivhāviññāṇaṃ jivhāviññāṇaviññātabbe dhamme ‘etaṃ mama, esohamasmi, eso me attā’ti samanupassasi …pe… manaṃ, āvuso channa, manoviññāṇaṃ manoviññāṇaviññātabbe dhamme ‘etaṃ mama, esohamasmi, eso me attā’ti samanupassasī”ti?
   “Cakkhuṃ, āvuso sāriputta, cakkhuviññāṇaṃ cakkhuviññāṇaviññātabbe dhamme ‘netaṃ mama, nesohamasmi, na meso attā’ti samanupassāmi …pe… jivhaṃ, āvuso sāriputta, jivhāviññāṇaṃ jivhāviññāṇaviññātabbe dhamme ‘netaṃ mama, nesohamasmi, na meso attā’ti samanupassāmi …pe… manaṃ, āvuso sāriputta, manoviññāṇaṃ manoviññāṇaviññātabbe dhamme ‘netaṃ mama, nesohamasmi, na meso attā’ti samanupassāmī”ti.
   “Cakkhusmiṃ, āvuso channa, cakkhuviññāṇe cakkhuviññāṇaviññātabbesu dhammesu kiṃ disvā kiṃ abhiññāya cakkhuṃ cakkhuviññāṇaṃ cakkhuviññāṇaviññātabbe dhamme ‘netaṃ mama, nesohamasmi, na meso attā’ti samanupassasi… jivhāya, āvuso channa, jivhāviññāṇe jivhāviññāṇaviññātabbesu dhammesu kiṃ disvā kiṃ abhiññāya jivhaṃ jivhāviññāṇaṃ jivhāviññāṇaviññātabbe dhamme ‘netaṃ mama, nesohamasmi, na meso attā’ti samanupassasi… manasmiṃ, āvuso channa, manoviññāṇe manoviññāṇaviññātabbesu dhammesu kiṃ disvā kiṃ abhiññāya manaṃ manoviññāṇaṃ manoviññāṇaviññātabbe dhamme ‘netaṃ mama, nesohamasmi, na meso attā’ti samanupassasī”ti?
   “Cakkhusmiṃ āvuso sāriputta, cakkhuviññāṇe cakkhuviññāṇaviññātabbesu dhammesu nirodhaṃ disvā nirodhaṃ abhiññāya cakkhuṃ cakkhuviññāṇaṃ cakkhuviññāṇaviññātabbe dhamme ‘netaṃ mama, nesohamasmi, na meso attā’ti samanupassāmi …pe… jivhāya, āvuso sāriputta, jivhāviññāṇe jivhāviññāṇaviññātabbesu dhammesu nirodhaṃ disvā nirodhaṃ abhiññāya jivhaṃ jivhāviññāṇaṃ jivhāviññāṇaviññātabbe dhamme ‘netaṃ mama, nesohamasmi, na meso attā’ti samanupassāmi …pe… manasmiṃ, āvuso sāriputta, manoviññāṇe manoviññāṇaviññātabbesu dhammesu nirodhaṃ disvā nirodhaṃ abhiññāya manaṃ manoviññāṇaṃ manoviññāṇaviññātabbe dhamme ‘netaṃ mama, nesohamasmi, na meso attā’ti samanupassāmī”ti.
   Evaṃ vutte, āyasmā mahācundo āyasmantaṃ channaṃ etadavoca– “tasmātiha, āvuso channa, idampi tassa bhagavato sāsanaṃ niccakappaṃ sādhukaṃ manasi kātabbaṃ– ‘nissitassa calitaṃ, anissitassa calitaṃ natthi. Calite asati passaddhi hoti. Passaddhiyā sati nati na hoti. Natiyā asati āgatigati na hoti. Āgatigatiyā asati cutūpapāto na hoti. Cutūpapāte asati nevidha na huraṃ na ubhayamantarena. Esevanto dukkhassā’”ti.
   Atha kho āyasmā ca sāriputto āyasmā ca mahācundo āyasmantaṃ channaṃ iminā ovādena ovaditvā uṭṭhāyāsanā pakkamiṃsu. Atha kho āyasmā channo acirapakkantesu tesu āyasmantesu satthaṃ āharesi.
   Atha kho āyasmā sāriputto yena bhagavā tenupasaṅkami; upasaṅkamitvā bhagavantaṃ abhivādetvā ekamantaṃ nisīdi. Ekamantaṃ nisinno kho āyasmā sāriputto bhagavantaṃ etadavoca – “āyasmatā, bhante, channena satthaṃ āharitaṃ. Tassa kā gati ko abhisamparāyo”ti? “Nanu te, sāriputta, channena bhikkhunā sammukhāyeva anupavajjatā byākatā”ti “Atthi, bhante, pubbavijjanaṃ nāma vajjigāmo. Tatthāyasmato channassa mittakulāni suhajjakulāni upavajjakulānī”ti. “Honti hete, sāriputta, channassa bhikkhuno mittakulāni suhajjakulāni upavajjakulāni. Na kho panāhaṃ, sāriputta ettāvatā sa-upavajjoti vadāmi. Yo kho, sāriputta, tañca kāyaṃ nikkhipati, aññañca kāyaṃ upādiyati, tamahaṃ sa-upavajjoti vadāmi. Taṃ channassa bhikkhuno natthi. ‘Anupavajjaṃ channena bhikkhunā satthaṃ āharitan’ti– evametaṃ, sāriputta, dhārehī”ti. Catutthaṃ.